Kas õiguspärane lask on piisav?

Sel aastal on avalikkuse ette jõudnud vähemalt kaks juhtumit, kus politsei on pidanud ebastabiilselt käitunud inimese vastu kasutama tulirelva. Viimati Tallinna vanalinnas augusti lõpus. Varasem juhtum toimus käesoleva aasta märtsikuus. Pühapäeva õhtupoolik võttis ühes Kose valla külas saatusliku pöörde. Naine kutsus oma abikaasale kiirabi, sest mees käitus ettearvamatult ning lähedased kahtlustasid psühhoosi. Kiirabi kaasas politsei. Sündmuskohal selgus, et mehel oli jahipüssi meenutav relv. Lähedased selgitasid politseile, et tegemist on vanavanaisa pärandusega Esimese maailmasõja ajast ning nende teada ei ole majapidamises sellele relvale laskemoona. Politsei ei saanud seda teavet kontrollida ja käsitles relva potentsiaalselt laetuna.

Politsei eemaldas sündmuskohalt lähedased, kaasas kiirreageerijad ja läbirääkijad ning asus looma perimeetrit. Läbirääkijad kogusid alles taustainfot, et mehega kontakt luua. Politsei kirjelduse järgi liikusid politseiametnikud perimeetri loomisel ümber maja, kui üks neist sattus mehega ootamatult vahetusse kontakti. Politseinik andis korralduse relv maha panna. Mees ei allunud ning suunas politsei väitel jahipüssi politseiametniku poole. Politseinik tulistas. Mees hukkus. Hiljem selgus, et püss oli laadimata. Vt põhjalikumat ülevaadet Postimehe artiklist: PRIIT, PRIIT, KUS SA OLED? ⟩ Tragöödia, kus ema sünnipäev pöördus isa surmapäevaks.

Juhtumi uurimiseks alustati kriminaalmenetlus võimuliialduse tunnustel. Juulis teatasid politsei ja prokuratuur, et teenistusrelva kasutamine oli õiguspärane ning menetlus lõpetati, sest kogutud tõendid ei viidanud ühegi kuriteo toimepanemisele politseiametniku poolt. Prokuratuuri sõnul kontrolliti menetluses, kas politseiametnikud olid juhtumit lahendades toiminud seaduse nõudeid järgides.

Viimased sekundid ja neile eelnenud aeg

Korrakaitseseaduse § 81 järgi on tulirelva kasutamine inimese vastu äärmine abinõu. Kui politseinik satub ootamatult vastamisi inimesega, kes suunab tema poole eseme, mida on põhjust pidada laetud jahipüssiks, võib otsustamiseks olla ainult lühike hetk. Hilisem teadmine, et relv oli laadimata, ei muuda iseenesest ametniku toonast ohuhinnangut õigusvastaseks.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast võib välja tuua Kose valla tulistamisega teatud aspektides sarnase juhtumi. 1998. aastal tehti Bedfordis politseile väljakutse ühe kortermaja juurde pärast seda, kui Michael Fitzgeraldi elukaaslane nägi Fitzgeraldi korteri juurde saabudes kedagi köögiaknast sisse ronimas ja pidas teda sissemurdjaks. Alles pärast sündmuste lõppu selgus, et tegemist oli Fitzgeraldi endaga, kes oli tugevas joobes ja oli võtmed maha unustanud. Juba esimese politseikontakti ajal suunas Fitzgerald politseiniku poole relvana näiva eseme. Politseile edastati seejuures üsna varakult ka teave, et Fitzgeraldi endise elukaaslase teada oli tal kodus tulirelva imitatsioon ning talle ei olnud teada, et Fitzgerald omaks päris tulirelva. Seda infot ei olnud aga võimalik kinnitada. Järgnenud ligi kaks tundi kestnud operatsiooni jooksul näitas ja suunas Fitzgerald relva korduvalt politseinike poole ega täitnud korraldusi see maha panna. Operatsiooni lõppfaasis ilmus ta ülemise korruse aknale, võttis kahe käega sihtimisasendi ning suunas relva väljas olevate politseinike poole. Pärast viimast hoiatust tulistas üks politseinik teda ühe korra. Fitzgerald suri. Alles relva lähemal uurimisel sai lõplikult kinnitada, et tegemist oli Colt 45 püstoli maketiga (Bubbins vs. Ühendkuningriik, §§ 19, 45, 55–68).

Ka selles aspektis meenutab Bubbins Kose vallas toimunud juhtumit. Samas, kui Bubbinsi puhul oli politseil teave, et Fitzgeraldil olid tulirelva maketid, siis samal ajal ei olnud kindel, et korteris relvaga viibiv mees üldse oli Fitzgerald. Operatsiooni käigus tekkis sellele küll järjest rohkem viiteid, kuid need jäid vastuoluliseks ning isikut ei õnnestunud enne tulistamist kindlalt tuvastada.

EIK ei leidnud, et surmava jõu kasutamine oleks rikkunud konventsiooni artiklit 2. Kohus pidas usutavaks, et politseinik uskus siiralt oma ja kolleegide elu olevat vahetus ohus. Kohus rõhutas ka, et sündmusest eemalseisnuna ei saa EIK asendada oma hinnanguga politseiniku hinnangut olukorras, kus too pidi reageerima hetkega ohule, mida ta pidas reaalseks. EIK seisukoha järgi võib jõu kasutamine olla õigustatud ka siis, kui ametniku ohuhinnang osutub hiljem ekslikuks.

Sellega Bubbinsi kohtuasja olulised järeldused aga ei piirdunud.

Kohus ei piirdunud tulistanud politseiniku viimaste sekundite hindamisega, vaid analüüsis eraldi ka politseioperatsiooni planeerimist ja juhtimist. Seejuures küsiti, kas võimud olid rakendanud kohast hoolsust Fitzgeraldi elule tekkiva riski vähendamiseks ega olnud tegevusviisi valikul hooletud. EIK arvestas muu hulgas, et operatsioon oli kõrgemate politseiametnike kontrolli all, sündmuskohale oli toodud taktikaline tulirelvanõustaja ning relvastatud ametnikud olid vastava väljaõppega. Kohus tõi küll esile mõned operatsiooni käigu küsitavused, muu hulgas selle, et väljaõppinud läbirääkija ei jõudnud sündmuskohale ja korteris viibinud „Micki“ isikut ei püütud olemasoleva teabe abil täiendavalt kontrollida. Samas hoiatas EIK sündmuste hindamise eest tagantjärele tarkusega ning leidis operatsiooni tervikuna hinnates, et selle kavandamisel ja korraldamisel ei olnud selliseid puudusi, mis oleksid toonud kaasa artikli 2 rikkumise.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb seega, et sarnaste juhtumite õiguslikul hindamisel tuleb esitada kaks küsimust:

1. kas surmava jõu kasutamine oli hetkel, mil ametnik päästikule vajutas, absoluutselt vajalik ja
2. kas politsei oli operatsiooni enne seda planeerinud ja juhtinud viisil, mis vähendas võimalikult palju vajadust surmava jõu kasutamiseks?

Jaatav vastus esimesele küsimusele ei muuda teist küsimust üleliigseks.

See põhimõte ei ole tundmatu ka Eesti riigiõiguses. Põhiseaduse § 16 kommentaarides on potentsiaalselt surmava jõu kasutamise puhul samuti rõhutatud, et nõutav on tavalisest rangem proportsionaalsuse kontroll. Veel olulisem on aga kommentaaride rõhutus, et EIK ei uuri üksnes vahetult jõudu rakendanud võimuesindajate tegevust, vaid vaatab olukorda laiemalt, sealhulgas jõu kasutamise planeerimist ja selle kontrolli. Kommentaarides viidatakse selles küsimuses muu hulgas kohtuasjadele Makaratzis vs. Kreeka, Giuliani ja Gaggio vs. Itaalia ning Tagayeva jt vs. Venemaa.

Seega ei ole küsimus politseioperatsiooni kavandamisest lihtsalt võimalus vaadata sündmusi tagantjärele ja arutada, kas politsei oleks võinud midagi teisiti teha. Õigus elule seab nõuded mitte ainult surmava jõu kasutamisele endale, vaid ka sellele, kuidas politseioperatsioon oli planeeritud ja juhitud.

Mida tähendab Eestis surmava jõu kasutamise õiguspärasuse kontroll?

Kose juhtumi kohta avalikkusele antud selgitustest ei nähtu täpselt, millises ulatuses hinnati kriminaalmenetluses relva kasutamisele eelnenud operatsiooni planeerimist ja juhtimist. Sellest ei saa järeldada, et seda ei tehtud. Prokuratuuri sõnul oli menetluse eesmärk välja selgitada, kas politseiametnikud olid juhtumit lahendades toiminud seaduse nõudeid järgides. Avalikud põhjendused on siiski keskendunud eelkõige tulistamise hetkele: mees ei pannud korralduse peale relva maha, suunas selle ametniku poole ning ametnikul tuli reageerida.

Kriminaalmenetluse lõpetamine põhjusel, et politseiametniku tegevuses ei tuvastatud kuritegu, ei pruugi aga ammendada kõiki surmaga lõppenud politseioperatsiooni õiguspärasuse küsimusi. Riigikohtu praktika kohaselt ei tähenda korrakaitseseaduse mistahes rikkumine veel võimuliialdust KarS § 291 tähenduses. Lisaks võib küsimus olla mitte tulistanud ametniku tegevuses, vaid selles, kuidas operatsioon tervikuna oli planeeritud ja juhitud.

Käesolev kirjutis ei väida, et Kose politseioperatsioon oli valesti planeeritud või õigusvastane. Avalikult kättesaadav teave ei võimalda sellist järeldust teha. Juhtum annab aga põhjust analüüsida, milliseid küsimusi peab surmaga lõppenud politseioperatsiooni õiguspärasuse hindamisel üldse esitama.

Avalikult teada oleva kirjelduse järgi olid mehe lähedased eemaldatud, politsei lõi perimeetrit ja läbirääkijad valmistusid alles kontakti looma. Pere kirjelduse järgi oli väljas juba pimedaks läinud ning õuel liikuv mees ilmus kord nähtavale ja kadus siis taas vaateväljast. Politsei kirjelduse järgi tekkis surmaga lõppenud olukord siis, kui perimeetrit loov politseiametnik liikus ümber maja ning sattus mehega ootamatult vastamisi.

Siit tekib küsimus, millele tulistamise vahetu õiguspärasuse hindamine iseenesest vastust ei anna: kas ootamatu lähikontakti tekkimise riski oleks saanud vähendada?

Kas aeg töötas politsei kasuks?

Avalikult teada olevate asjaolude järgi ei hoidnud mees sel hetkel kedagi pantvangis. Lähedased olid ohualast eemaldatud. Tegemist oli hajaasustusega piirkonnaga, lähedal oli vaid üks naabermaja. Politsei oli sündmuskohta ümber piiramas ja läbirääkimisteks valmistuti.

Sellises olukorras tuleb küsida mitte ainult seda, milline vahend peatab relvaga sihtiva inimese, vaid ka seda, kas sellise hetke tekkimist on võimalik vältida. Kas mehe liikumist oleks saanud jälgida kindlast vaatluspunktist? Kas selleks oleks saanud kasutada öövaatlusseadet, termokaamerat või vastava seadmestikuga drooni? Kas oleks olnud võimalik säilitada distantsi ja oodata läbirääkijate kontakti? Droonide politseilise kasutamise võimalusi käsitlevas Saksa õiguskirjanduses on ühe võimaliku kasutusjuhuna nimetatud just politseinike ohutuse tagamist eramaal või eluruumides toimuva operatsiooni eel ja ajal. Need küsimused ei tähenda väidet, et politsei pidi konkreetses juhtumis tingimata mõnda neist lahendustest kasutama. Avalikkusel puudub teave sündmuskoha täpse paigutuse, politsei käsutuses olnud tehniliste vahendite ja kõigi taktikaliste kaalutluste kohta.

Küll aga tuleneb EIK praktikast, et õiguslik analüüs ei peaks algama alles hetkest, mil relvaraud on juba politseiniku poole suunatud. Kui sel hetkel oli tulistamine vältimatu, tuleb küsida ka seda, kas politseioperatsioon oli korraldatud nii, et sellise ainuvõimaliku valiku tekkimise risk oleks võimalikult väike. Seejuures tuleb tähele panna, et õigus elule kaitseb mõlemat poolt: nii relvastatud inimese lähedusse saadetud politseiniku elu kui ka selle inimese enda elu.

Aga kas politsei oleks üldse tohtinud drooni kasutada?

Siin tekib järgmine riigiõiguslik probleem. Riik ei või inimest tema koduõuel kaameraga jälgida ainult põhjusel, et see oleks politseitaktikaliselt mõistlik ja turvalisem.

KorS § 34 lubab politseil kasutada pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks avalikus kohas toimuva jälgimiseks. Koduõu ei ole reeglina avalik koht. Droonikaamera abil konkreetse inimese liikumise jälgimine tema koduõuel on põhiõiguste riive, milleks peab olema piisavalt selge seaduslik alus. Seda ei muuda iseenesest asjaolu, kui pilti ei salvestata, vaid kasutatakse üksnes politseioperatsiooni juhtimiseks reaalajas. Ka sellisel juhul võimaldab tehniline vahend inimese tegevust jälgida viisil, mis ulatub kaugemale ametniku tavalisest vaatlusest. Droon ei ole seejuures lihtsalt teise kohta paigutatud valvekaamera: selle liikuvus, õhuperspektiiv ja võimalus ületada tavapäraseid visuaalseid takistusi võivad muuta sekkumise olemuselt intensiivsemaks.

Ka vähem detailse tehnilise vahendi, näiteks termokaamera kasutamine ei pruugi põhiõiguslikku probleemi kõrvaldada. Kui politsei kasutab seda pimedas konkreetse inimese asukoha ja liikumise jälgimiseks tema koduõuel, võib saadav teave olla selle inimesega seostatav ka ilma näojooni nägemata. Pealegi ei sõltu küsimus üksnes isikuandmete töötlemisest. Põhiseaduse § 33 kaitseb kodu ja valdust ning Riigikohtu praktikas on selle riivena käsitatud ka valduses toimuva jälgimist tehniliste jälgimisseadmete abil ilma valdusesse füüsiliselt sisenemata.

Probleem on seadusandjale teada. Korrakaitseseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuses on peetud vajalikuks luua mehitamata õhusõidukile paigaldatud jälgimisseadmestiku kasutamiseks eraldi erimeede. Põhjendustes on tähelepanu juhitud just sellele, et drooniga jälgimine võib ulatuda mitteavalikku kohta – näiteks inimese koduhoovi – ning on seetõttu tavapärasest avaliku koha kaamerajälgimisest intensiivsem. 2026. aasta mais kooskõlastamisele saadetud eelnõus on astutud juba järgmine samm: kavandatav KorS § 34¹ võimaldaks politseil kasutada pilti edastavat või salvestavat mehitamata vahendit muu hulgas kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Eelnõu ei ole siiski kehtiv õigus ning selle sõnastus on veel menetluses. Eelnõu kooskõlastamisel ei ole üksmeelt ka selles, milline tehniline jälgimine üldse sellist erivolitust vajab: Siseministeerium on näiteks leidnud, et pelgalt termokaameraga soojusjälje vaatlemine ei kujuta endast isikuandmete töötlemist. See seisukoht ei lahenda aga PS §-st 33 tulenevat küsimust tehnilise vahendi abil kodu või valduse jälgimisest.

Tehnoloogia võib kaitsta põhiõigusi – kui seadus seda lubab

Droonide kasutamise puhul räägitakse õigustatult privaatsusest ja jälgimisühiskonna ohust. Kose juhtum toob aga nähtavale sama probleemi teise külje. Tehniline jälgimisvahend võib mõnes politseioperatsioonis olla ühtlasi elu kaitsev vahend. Võimalus näha eemalt, kus täpselt relvastatud inimene liigub, võib vähendada vajadust saata politseinik talle füüsiliselt lähedale ning seeläbi kahandada olukorra eskaleerumise riski.

Siin kohtuvad kaks riigi kohustust. Politseioperatsioon tuleb korraldada nii, et inimelu kaotamise oht oleks võimalikult väike. Samal ajal ei tohi riik eraelu intensiivselt riivavaid tehnilisi vahendeid kasutada ilma selleks antud piisavalt selge volituseta.

Seadusandja ülesanne ei ole lahendada seda vastuolu ühe põhiõiguse arvelt. Politseile ei ole vaja piiramatut õigust droonidega koduhoovidesse vaadata. Vaja on selget ja rangete eeldustega volitust olukordadeks, kus esineb piisavalt raske oht ning tehnilise vahendi kasutamine võib vähendada vajadust intensiivse vahetu sunni – kõige äärmuslikumal juhul surmava jõu – järele. Seejuures saab seadus eristada üksnes reaalajas olukorrast ülevaate saamist pildi salvestamisest ja hilisemast kasutamisest ning siduda intensiivsemad kasutusviisid rangemate eelduste ja garantiidega. Õigus elule ja õigus eraelu puutumatusele ei ole siin vastandid. Hästi kujundatud korrakaitseõigus peab võimaldama kaitsta mõlemat.

Märkus. Autor tundis artiklis käsitletud juhtumis hukkunud isikut varasemast ajast; mõlemad tegutsesid samal ajal toonase Kõue valla külavanematena.