Fotod karistusregistris

Mida eelnõu ette näeb?

Inimene, kes soovib töötada lastega, ei tohi olla karistatud teatud kuritegude eest. Tööandja peab seda kontrollima ja teeb selleks karistusregistrisse päringu. Praegu saab ta vastuseks ainult „jah“ või „ei“: kas inimesel on lastega töötamise piirang või mitte. Sama päringu võib teha ka lapsevanem, kes palkab lapsele näiteks eraõpetaja. Päringu tegija kinnitab oma õigust ise: süsteem ei kontrolli, kas tal on lapsi või kas ta tõesti otsib lapsele hoidjat.

Kooskõlastusel olev eelnõu lisab vastusele foto. Kui inimene on toime pannud kontaktse seksuaalkuriteo lapse vastu, näidatakse päringu tegijale tema dokumendifotot, mis on võetud isikut tõendavate dokumentide andmekogust. Kuna nende kuritegude eest kehtib lastega töötamise piirang eluaegselt, on ka foto kuvamine eluaegne. Päringu tegemiseks piisab inimese nimest ja isikukoodist.

Tegelik eesmärk on teavitamine

Lisaks pettuste avastamisele nimetab seletuskiri fotole teise eesmärgi: see suurendavat registri „positiivset avalikku mõju“, sest kes pilti näeb, saab „teavitada ka oma lähedasi võimalikust ohtlikust inimesest“. Samas lükkab seletuskiri sellise avalikustamise ohud – omakohtu ning registreeritu ja tema pere ründamise – kõrvale põhjendusega, et andmeid ei tohi selleks kasutada ja rikkumise eest võib saada kuni 20 miljoni euro suuruse trahvi. Nii tekib paradoks: meetme kasu sõltub sellest, et inimesed fotot levitavad, ja ohutus sellest, et nad seda ei tee.

Seadus ei hoia fotot ka piiratud ringis. Seletuskiri tunnistab, et praegu puudub reaalne kontrollimehhanism, mis välistaks päringud ilma õiguseta. Näofoto abil on aga lihtne leida inimese sotsiaalmeediakontod, töökoht ja elukoht. Kuna fotot näidatakse ainult lapse vastu toime pandud seksuaalkuritegude puhul, paljastab foto ka kuriteo liigi, mida jah/ei-vastus seni varjas. Sisuliselt muutub register avalikuks.

Eluaegne märk ja põhiseadus

Kuriteo toime pannud inimene ei kaota oma inimväärikust (põhiseaduse § 10). Karistamise monopol on riigil selleks, et hoida ühiskonna rahu: isiklik kättemaks ja omakohus asendatakse õiglase karistusega. Õiglane karistus peab austama ka süüdimõistetu inimväärikust, kui raske meil ka ei oleks seda tema teo taustal tunnistada. Põhiseadus tagab inimväärikuse igaühele, sest ajalugu on õpetanud, et sellest põhimõttest loobumine avab tee tervete inimrühmade hävitamisele. Süüdimõistetu inimväärikuse kaitse annab igaühele meist kindluse, et riik ei saa kunagi kuulutada kedagi inimeseks, kelle inimväärikus enam kaitset ei vääri.

Riigikohus leidis 29. septembril, et kustutatud karistusandmete avaldamine on „sisuliselt eluaegne sotsiaalne lisakaristus“. See raskendab ühiskonda naasmist ning võib puudutada ka süüdimõistetu lähedasi, sealhulgas alaealisi lapsi. Foto karistusregistris toimiks sama loogikaga, ainult nähtavamalt. Sellest ei pääse ka aja jooksul: piirangut nende kuritegude puhul ümber ei hinnata ja register kuvab alati inimese kõige uuema dokumendifoto.

Meede ei puuduta ainult neid, keda avalikkus kujutab ette sõna „pedofiil“ all. Teatud seksuaalkuritegude eest võib karistada ka alaealist ja noort. Näiteks kui 18-aastane on vastastikusel nõusolekul suhtes 13-aastasega, mõistetakse ta karistusseadustiku järgi süüdi, ja tagajärjeks on foto eluaegne kuvamine. USA uuringu põhjal olid registrisse kantud noored oluliselt sagedamini üritanud enesetappu ja viis korda sagedamini olnud olukorras, kus täiskasvanu neile seksi pakkus, kui sarnased registreerimata noored.

Fotode avaldamisel tuleb arvestada ka Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Kohus hindas 21. aprillil 2026 otsuses C-769/22 Ungari lahendust, mis võimaldas juurdepääsu laste vastu seksuaalkuriteo toime pannud isikute andmetele. Kohus leidis, et kui päringu vajalikkust hindab ainult päringu tegija ise „lihtsa kinnituse“ alusel, ei ole see ilmselgelt sobiv viis, kuidas piirata riivet rangelt vajalikuga. Eesti süsteemis on sama puudus juba praegu ja foto muudab selle tagajärjed raskemaks.

Kas foto täidab seletuskirjaga seatud eesmärki?

Seletuskiri põhjendab foto avaldamist ühe konkreetse ohuga. Piiranguga inimene võib anda tööandjale enda oma asemel teise, sama nimega inimese isikukoodi. Foto pidavat aitama sellise pettuse avastada.

Tegelikult nii ei juhtu. Eelnõu järgi kuvatakse foto ainult siis, kui päringu vastus on positiivne. Pettuse korral tehakse päring aga piiranguta nimekaimu isikukoodiga, vastus on eitav ja fotot ei kuvata. Kui päring on tehtud piiranguga inimese isikukoodiga, teab tööandja niigi, et see inimene lastega töötada ei tohi.

Kirjeldatud pettus on võimalik ainult siis, kui tööandja ei veendu, kellega tal tegemist on, vaid kasutab isikukoodi, mille inimene talle suuliselt ütles või mis on leitud internetist. Lastekaitseseadus kohustab tööandjat aga kontrollima, kas just sellel inimesel on piirang, ja seda ei saa teha ilma isikut tuvastamata. Probleem ei ole seega seaduses, vaid selle täitmises.

Mida ütleb teadus?

Me ei vaidlusta lastega töötamise piirangut ega tööandja kohustust seda kontrollida. Küsime ainult, kas fotode jõudmine laiema ringini aitab lapsi paremini kaitsta või teeb hoopis kahju.

Register näeb ainult neid, kes on juba vahele jäänud. New Yorgi andmete põhjal olid üle 95% seksuaalkuritegudes kinni peetutest esmakordsed seksuaalkurjategijad. Eestis oli Justiitsministeeriumi 2020. aasta analüüsi järgi 2019. aastal lapse vastu seksuaalkuriteos süüdi mõistetutest varem seksuaalkuriteo eest karistatud vaid kümnendik. Nende kohta, keda register näeb, annab jah/ei-vastus tööandjale juba praegu kogu vajaliku teabe. Foto võib tekitada hoopiski võltsturvatunde. Sama analüüs hoiatas, et avalik register jätab mulje, nagu tuleks lapsi kaitsta eelkõige võõraste eest, ning vajalik ja tulemuslikum ennetustöö võib jääda tähelepanu alt välja.

Avalik teavitamine korduvkuritegevust ei vähenda. 25 aasta uuringuid koondav meta-analüüs ei leidnud registreerimise ja teavitamise statistiliselt olulist mõju seksuaalkuritegude kordumisele. Prescotti ja Rockoffi uuringu järgi võib avalik teavitamine registreeritute korduvkuritegevust hoopis suurendada, sest see muudab kuritegudeta elu süüdimõistetute jaoks vähem võimalikuks ja ahvatlevaks. Sama uuring näitas, et politseile mõeldud register võib seksuaalkuritegude arvu vähendada. Eesti senine jah/ei-süsteem on oma loogikalt lähedasem viimasele, foto viib selle avaliku teavitamise suunas. Hirm avalikult registrisse sattuda võib küll mõnda inimest esimesest kuriteost eemale hoida, kuid see mõju uuringu järgi kahanes, mida rohkem inimesi registris oli. Kuna fotoga registrist ei lahku keegi, kasvab register üha mahukamaks ja võimalik kasu kahaneb.

Foto mõju eraldi pole meile teadaolevalt keegi uurinud. Eespool kirjeldatud USA avalikes registrites on aga foto üldjuhul olemas. Seega käivad needki tulemused juba fotoga avalikustamise kohta: kasu ei leitud, küll aga on uuringutes kirjeldatud kahju – töö kaotust, ähvardusi ja pereliikmete kannatusi.

Seda selgitab kriminoloogias tuntud riskipõhimõte: sekkumise intensiivsus peab vastama inimese tegelikule riskile, mis on inimeseti erinev ja kuritegudeta aastatega väheneb. Uuringud on näidanud, et kui madala riskiga inimesi koheldakse nagu kõrge riskiga inimesi, võib nende korduvkuritegevus hoopis kasvada. Üks põhjus on, et sellised meetmed lõhuvad just seda, mis hoiab inimest kuritegudest eemal – tööd, peresuhteid ja seaduskuulekaid tuttavaid. Riskipõhimõtet kinnitab ka üks väheseid uuringuid, mille põhjal avalik teavitamine korduvust vähendas: Minnesotas teavitati laiemat avalikkust ainult inimestest, kes olid riskihindamise põhjal määratud kõrgeimale riskitasemele. Eluaegne foto, mida näeb iga tööandja ja lapsevanem, kohtleb aga kõiki ühtemoodi.

Kahju ohvritele

Kõige tõsisem on see, et foto võib kahjustada just ohvreid. Ministeeriumi enda analüüsi järgi panevad valdava osa lapse vastu suunatud seksuaalkuritegudest toime pereliikmed, lähedased või tuttavad. Sama analüüs hoiatas, et Eesti-suuruses riigis on „äärmiselt suur oht“, et foto järgi tuntakse ära kellegi isa, kasuisa või onu. Koos temaga tuntakse ära ka laps. Kui pere teab, et teatamine võib viia toimepanija foto eluaegse kuvamiseni, võib see vähendada valmisolekut väärkohtlemisest teatada.

Lastekaitse vajab tõhusaid meetmeid

Laste kaitse on äärmiselt kaalukas eesmärk, mistõttu peavad valitud abinõud olema tõhusad ja tõenduspõhised. Foto karistusregistris ei ole kumbagi: see ei aita avastada pettust, mille jaoks see loodi, muudab registri sisuliselt avalikuks, märgistab inimese eluks ajaks ja võib kahjustada just neid lapsi, keda see peaks kaitsma. Eelnõu kohta ei koostanud selle autorid väljatöötamiskavatsust põhjendusega, et muudatused olevat „väheolulised“, ning arvamuse esitamiseks anti vaid kaks nädalat. Selline menetlus jätab mulje, et sisulist arutelu peetakse seadusloomes tülikaks formaalsuseks, mitte võimaluseks kavandatud lahendust parandada. Kui eesmärk on hoida lapsi ohtlike inimeste eest, tuleb arvestada, et oht on enamasti lapse lähiringis ja enamik tegusid on esmakordsed. Sinna register ei ulatu. Ressursid tuleks suunata sinna, kus tegu saab ära hoida või varakult avastada: laste ja neid ümbritsevate täiskasvanute oskusesse ohumärke märgata ja neist rääkida, nende inimeste abistamisele, kes tunnevad seksuaalset huvi laste vastu, enne kui nad midagi toime panevad, ning tõenduspõhisele ravile, mille kättesaadavus on ministeeriumi enda analüüsi järgi ebapiisav. Samuti tuleb tagada, et tööandjad täidaksid juba kehtivat kontrollikohustust. Foto avaldamine tuleks eelnõust välja jätta.