Süüteoandmete avalikustamine

Süüteoandmete avalikustamise õiguslik alus

Viimasel ajal on Eesti meedias käimas aktiivne debatt veebilehe ettevaatust.ee sisu üle. Laiemalt on aga küsimus isikuandmete avalikustamise õiguslikest alustest ja piiridest.

Nagu Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, on kõik õiguslikud alused ammendavalt reguleeritud isikuandmete kaitse üldmääruses ehk IKÜM-is. Seega näeb IKÜM-i artikli 6 lõike 1 esimene lõik ette ammendava ja piirava loetelu juhtudest, mil isikuandmete töötlemist saab pidada seaduslikuks (Euroopa Kohus, 2024, C-200/23, p 94).

Avaliku sektori puhul tähendab see selget normi (nt karistusregistri seadus, § 7), mis tugineb peamiselt IKÜM-i artikli 6 lõike 1 punktile e (avalikes huvides olev ülesanne või avaliku võimu teostamine). Erasektori puhul tuleb leida muu sobiv alus nimetatud artiklist. Kui andmete avalikustamisel viidatakse õigusliku alusena isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-le 4, siis tekib eelmainitud kohtupraktika valguses küsimus, mis on selle sisu ja piirid.

IKÜM-i artikkel 85 sätestab liikmesriigi kohustuse ühitada õigusaktiga nii õiguse isikuandmete kaitsele kui sõna- ja teabevabaduse õiguse, lisaks võimaldab see liikmesriigil kehtestada erandeid töötlemise põhimõtetest või andmesubjekti õigustest, kuid mitte õiguslikest alustest (IKÜM art 85 lg 2). Näiteks ei ole ka IKÜM-i artikkel 89 ise õiguslikuks aluseks, vaid võimaldab sätestada kaitsemeetmed ja erisused teatud õigustest. Kaitsemeetmed on sätestatud IKS §-s 6 (vt nt Euroopa Andmekaitsenõukogu juhist teadusuuringute kontekstis).

Igal juhul peab eraisikust andmebaasi pidaja isikuandmete avalikustamisel suutma valida ühe aluse. Kui käesoleval juhul on aluseks IKÜM-i artikli 6 lõike 1 punkt f – õigustatud huvi –, siis on Euroopa Kohus varem öelnud, et liikmesriik ei või seda alust liikmesriigi õiguses kitsendada (C-582/14, p 62) ning lähtuvalt asjaoludest peab olema võimalik kaaluda erinevaid vastanduvaid õigusi erinevates olukordades. Seega võib IKS § 4 sätet tõlgendada kui õigustatud huvi tasakaalu otsimist – õigus isikuandmeid avalikustada ajakirjanduslikul eesmärgil meedias, kui selleks on avalik huvi ja see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Seadus sätestab justkui erandi andmesubjekti õigustest näiteks konfidentsiaalsusele. Sama tulemuseni viib sisuliselt ka IKÜM-i õigustatud huvi – isikuandmeid tohib töödelda (st ka avalikustada), kui seda huvi ei kaalu üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused.

Lisaks sellele sätestab IKÜM-i artikkel 10, et süüteoasjades süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegude või nendega seotud turvameetmetega seotud isikuandmeid töödeldakse artikli 6 lõike 1 kohaselt ainult ametiasutuse järelevalve all või kui töötlemine on lubatud liidu või liikmesriigi õigusega, milles on sätestatud asjakohased kaitsemeetmed andmesubjektide õiguste ja vabaduste kaitseks. Küll tohib kohtuotsuste terviklikku registrit pidada vaid ametiasutuse järelevalve all.

Ühelt poolt ei ole Eestis kehtestatud ühtegi eraldi normi konkreetselt süütegude töötlemiseks, nagu on näiteks sätestatud võlasuhte rikkumisel (IKS § 10), samuti puudub kohtute tõlgendus, kust läheb piir tervikliku registri ja süüteo „andmete“ vahel. Euroopa Kohus on varasemalt vaid selgitanud, et IKÜM-i artikli 10 eesmärk on tagada tugevam kaitse just nende andmete erilise tundlikkuse tõttu, mis võib kujutada endast eriti rasket sekkumist põhiõigusesse eraelu puutumatusele ja põhiõigusesse isikuandmete kaitsele (C-439/19, p 74). Ilmselt just seetõttu on süütegusid puudutavad kohtuotsused ja süüteoandmed IKÜM-is eraldi välja toodud. Need ei sisaldu eriliigiliste andmete hulgas, kuid neid on peetud riivavamaks kui pelgalt isikuandmed (muidugi on eraldi küsimus eriliigliste andmete sisaldumine omakorda kohtuotsustes). Kui üksikute kohtuotsuste avalikustamist ajakirjanduslikel eesmärkidel on praktikas jaatatud, siis see, kas ja kuivõrd muutub ettevaatust.ee veebileht lubamatuks „registriks“ ja peaks olema riikliku järelevalve all, jääb ilmselt edasise kohtupraktika kujundada. Küll on Euroopa Kohus IKÜM-i artikli 10 käsitlemisel õiguslike aluste juures taaskord viidanud ammendavale loetelule määruse artiklis 6 (C-439/19, p 99).

Rootsi kaasus Euroopa Kohtus

Euroopa Kohtus on käimas arutelu sarnasel teemal. Legal Newsdesk Sweden AB haldab Rootsis andmebaasi Lexbase, milles avaldab tasu eest kriminaalmenetluses osalenud isikute isikuandmeid. Kohtujuristi hinnangul on erinevate õiguste ja vabaduste ühitamine jäetud liikmesriikide ülesandeks ning vastavalt oma õiguslikele ja põhiseaduslikele tavadele võib see liikmesriikides erineda. Liikmesriigid võivad seega IKÜM-i artikli 85 lõike 1 alusel üksnes piirata teatud erijuhtudel isikute õigusi (C-199/24, p 25, 33). Kohtujuristi hinnangul on praktikas ajakirjandusest kujunenud lai mõiste, mis ei pea kattuma tavapäraste meediakanalitega. Küll viitab kohtujurist, et otsustamaks, kas tegemist on isikuandmete avalikustamisega ajakirjanduslikul eesmärgil, tuleb vastata küsimusele, kas „teabe, arvamuste või mõtete avalikustamine“ on avaldamise ainus eesmärk (p 45). Kohtujurist hinnangul ei ole konkreetsel juhul tegemist ajakirjandusliku eesmärgiga, vaid pigem tasulise juurdepääsu kaudu tasu teenimisega, kus ei juhita üldisemalt avalikkuse tähelepanu mõnele konkreetsele teemale.

Kes avaldab, see vastutab

Küsimust, kes vastutab andmete avalikustamise eest, on kohtud käsitlenud korduvalt. Veebilehe või andmebaasi pidaja vastutust ei vähenda asjaolu, et ta edastab vaid seni avaldatut – ka siis, kui ta teeb seda muutmata kujul. Isik, kes isikuandmeid töötleb – ehk käesoleval juhul avalikustab –, on isikuandmete vastutav töötleja ning tema töötlust hinnatakse konkreetselt tema tegevuse valguses. Seda, et töötlus on eesmärgipärane, minimaalne ja läbipaistev, peab selgitama just vastutav töötleja (IKÜM art 5 lg 2). Nii loeti vastutavaks töötlejaks liikmesriigi ametliku väljaande avaldamise eest vastutavat asutust või organit, mis pidi seaduse alusel teabe avalikustama, ja seda hoolimata sellest, et avalikustatavas teabes tegi vea teabe edastanud notar, jättes sisse osanike nimed, neile tagasimakstava summa ja pangakonto numbrid (Euroopa Kohus, C-231/22). Sama sedastas kohus ka liikmesriigi äriregistri pidaja puhul, kes avalikustas andmeid liikmesriigi äriregistris, jättes eemaldamata äriühingu poolt edastatud üleliigsed andmed (C-200/23). Kui veebilehe pidaja töötleb andmeid enda eesmärkidel, siis vastutab ta ka avalikustatud ebakorrektse teabe edastamise eest. Seda on kohus korranud valekuulutuste kontekstis (C-492/23) ning varasemalt Google’i kaasuses (C‑460/20).

Andmetöötluse eesmärgid ja põhjendatuse olulisus

Käesolev debatt erasektori peetava süüteoandmestikuga veebilehe üle tähendab erinevate õiguste omavaheliste piiride kompamist. Kui vaadata Euroopa Kohtu praktikat, siis on kohus hinnanud just seda, kuivõrd aitavad avalikustatud isikuandmed soovitud eesmärki saavutada.

Näiteks seadis Euroopa Kohus kahtluse alla Läti liiklusseaduses sätestatud riiklikus registris avalikustatud teabe, mis võimaldas vaadata liiklusrikkumise eest väärteo korras määratud karistuspunkte – need tehti automaatselt kättesaadavaks peale vaidlustamise tähtaja möödumist (C-439/19). Avalikustamise eesmärk oli mõjutada juhtide käitumist, edendada ohutut liiklemist ja liiklusreeglite järgimist ning vähendada ohtu inimeste elule, tervisele ja varale. Päringu sai teha iga isik, kes teadis isikukoodi. Kohus leidis, et kuigi sellist avalikustamist saaks ehk piirata ka lähtuvalt sellest, kes rikub liiklusreegleid süstemaatiliselt ja kes aeg-ajalt, on küsitav, kas selline avalikustamine täidab soovitud eesmärke. Kohtu hinnangul ei olnud näidatud ära seost rikkumiste vähenemisega. Samuti selgitas kohus, et isikute huvi sellise teabe vastu ei pruugi üldse olla seotud karistuspunktidega. Kohtu hinnangul tulnuks kaaluda andmete tundlikkust ning kuna IKÜM-i artiklis 10 viidatud andmed puudutavad tegevust, millega kaasneb ühiskonna hukkamõist, võib võimalus tutvuda selliste andmetega stigmatiseerida asjaomast isikut ja seega kujutada endast tõsist sekkumist tema era- või tööellu.

Loomulikult on süüteod sisult erinevad ning kohus on mitmel juhul viidanud diferentseerimise olulisusele teabe avalikustamisel, seda nii eelviidatud kaasuses kui ka näiteks avalikest vahenditest toetuste maksmisel. Toetuste kontekstis viitas Euroopa Kohus, et toetust saanud füüsiliste isikute puhul tuleb iga toetusesaaja isikuandmete avaldamiseks kaaluda toetuse saamise ajavahemikku, toetuse sagedust, liiki või tähtsust (C-92/09 ja C-93/09). Samuti viitas kohus karistuspunktide kaasuses, et põhiõigused eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele ei ole absoluutsed eelisõigused, vaid neid tuleb arvesse võtta vastavalt nende ülesandele ühiskonnas ning neid tuleb kaaluda teiste põhiõigustega. Eelkõige küsiks Euroopa Kohus seda, mis on töötlemise eesmärk ning kas ükski muu viis ei aitaks seda eesmärki vähem riivaval viisil saavutada.