Tehisarust saab põhiseaduse tuleproov

Tehisaru. Tänaseks on ilmselt kõik sellest vähemasti kuulnud, paljud on selle oma isiklikes või töistes tegemistes kasutusele võtnud. Nii pole ilmselt vaja lugejat veenda, et tehisarust (AI) on juba saanud meie aja Suur Pööre, mis tulevail aastail kogub aina tuure ning mille mõjud saavad üha ilmsemaks ja läbilöövamaks.

AI-revolutsioon ja ühes sellega teiste tehnoloogiate maruline areng tõotavad ühiskondlikke struktuure ja tegevusmalle kardinaalselt muuta. Seda tunnetades võttis teemat hiljaaegu lahata isegi paavst Leo XIV oma esimeses entsüklikas Magnifica Humanitas. See õpetuslik ringkiri on – küllap paljudele üllatuseks – saanud oma asjatundliku eritluse ja nn suure pildi vaatega üheks juhtivaks tekstiks tehisaru ainetel.

Tema Pühaduse käsitluse läbiv niit on mure inimväärikuse ja sotsiaalse õigluse pärast tehisaruajastul. Tunnistades ja tervitades AI potentsiaali inimeste elu hõlbustada ja parendada, toob ta asjakohaselt välja mitmed olulised riskid: tehnoloogia neutraalsuse illusoorsus, tõhususe seadmine inimesest kõrgemale, arenguhüvede jõudmine vaid valituteni, tõe ja võimu koondumine kitsasse eraringi, inimeste loovuse kadu ja kultuuri üksluistumine.

Samad probleemküsimused, mida paavst vaatleb läbi kirikliku õpetuse, on tõsine mõtteaines ka ilmalikus võtmes. Tehisaru üle saab polemiseerida 101 erineva nurga alt: moraali- ja eetikakategooriad, sotsiaalne ja psühholoogiline aspekt jpm. Siinne kirjatükk puudutab aga – paratamatult palju tähemärke ja teemaarendusi varasalve jättes – tehisaru põhiseaduslikku mõõdet.

Tehisaru sõlmküsimused ulatuvad isikute põhiõiguste tasandile. Põhiõigused on riikide põhiseaduste vundamendikivid, mida täiendavad ja toetavad rahvusvahelised põhiõiguste kogumikud, näiteks Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste konventsioon. Kuidas õieti AI põhiõigustele survet avaldab, saaks seletada pikalt ja mitmeti, ent pean olulisimaks mainida nelja järgmist punkti.

Esiteks, juba täna on mitmed lihtsamad ja monotoonsemad tööd liikunud inimestelt AI-le. Vaevalt see tendents tagasi pöördub, pigem vaid hoogustub ja laiendab haaret. Kardetavasti jäävad paljud töö kaotanud uue ameti leidmisega hätta. Eriti keeruline saab olema neil, kes on niigi haavatavas seisus, nt puudega isikud, vanemaealised, üksikvanemad, omastehooldajad jpt. Seega võib prognoosida, et tehisaru, sõltuvalt selle juurutamise tempost ja edust, muudab tööturgu viisil, mis jätab osa inimesi nende seniste oskustega abitusse seisundisse. Eesti noorte töötus on juba praegu Euroopa Liidu kõrgemaid, ometi sisenevad noored tööturule tavaliselt just lihtsama otsa töödega.

Põhiseadus ei kohusta riiki tagama igaühele töökohta. Küll sätestab põhiseadus, et riik korraldab kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel. See tähendab, et riik peab aktiivselt astuma samme, et tööhõive oleks võimalikult suur. Sellega ühenduses näeb põhiseadus ette põhiõiguse haridusele, mille osaks on riigi kohustus kujundada haridussüsteemi moel, et see oleks mõistliku ettenähtavuse piires võimeline valmistama õpilasi ette reaalelu vajadusteks ja väljakutseteks. Seega peavad nii kooliharidus kui ka hilisem täiend- ja ümberõpe olema orienteeritud moodsa aja trendide püüdmisele – vastasel korral masstoodame tööturul ja elus üldiselt hätta jäävaid inimesi.

Teiseks, kuna AI-põhised lahendused võimaldavad kiiresti läbi töötada suuri andmemassiive, kasutatakse neid mitmesugustes otsustusprotsessides sõelana ja inimeste profileerimiseks: kes vastab toetuse saamise tingimustele, kelle CV on parim, kui suured on isiku kindlustusriskid jne. Siin astub mängu põhiseaduslik võrdse kohtlemise põhimõte, kuna selline laial skaalal automaatsete hinnangute jagamine ei pruugi arvesse võtta erijuhtumite iseärasusi. Seisneb ju võrdse kohtlemise printsiip selles, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt, ent ebavõrdseid ebavõrdselt. Iseäranis rasked kaasused on need, kus algoritm on vigane või kallutatud, nii et see lausa võimendab ebaõiglust. Kurikuulsaks näiteks on Amazoni kord katsetatud töölevärbamise AI-tööriist, mis oma kreenis õppeandmete tõttu diskrimineeris naisi.

See viib laiemalt küsimuseni, kui palju inimest peab tehisaru kasutamise juures olema, seda nii kontrollimiseks kui ka otsustamiseks. Samuti see, kuidas tagada süsteemide piisav läbipaistvus – ning kui palju üldse on piisav? –, et vältida vigaste, diskrimineerivate või muul moel määritud andmete pinnalt inimeste käekäigu üle otsustamist. Põhiseaduse vaatevinklist on oluline ka otsuste omistatavus ja jälgitavus, et üldse oleks, kelle tegevuse õiguspärasust hinnata ja õieti mida täpsemalt hinnata.

Kolmandaks, tehisaru võib hallutsineerida. Pahatahtlik kasutaja saab tehisaru abil valeinfot teadlikult levitada. Isegi kui tehisaru antav teave ei ole otseselt vale, tekib küsimus, milliste allikate najal ta oma väljundi kujundab: kajastab see vaid ühte võimalikku vaadet mingile teemale, teenib see kellegi ärihuve, on see lausa tsenseeritud jne? Näiteks teame, et hiinlaste DeepSeek naljalt ühtegi Hiina valitsust kritiseerivat avaldust ei tee.

Põhiseadus tagab igaühe väljendusvabaduse, kaitstes ka õigust omada enda arvamusi ja veendumusi ning jääda neile truuks. Selleks et midagi millestki arvata ja seda ka väljendada, nõnda et eelmainitud põhiõiguse mõte säiliks, on vaja ligipääsu tõesele teabele. Kuna objektiivset tõde ei ole alati olemas, siis peaks isikul olema vähemalt mõistlik võimalus ära tunda, kas ta näeb mingis asjas pluralistlikku täispilti või kellegi kallutatud eelselektsiooni. Selleks et inimest informatsiooniliselt manipuleerida, pole vaja palju – piisab autoriteetsena näivast vastusest, mis võib olla isegi lausvale või lihtsalt tendentslik.

Neljas probleemistik on mahutatav katusmõiste „õigus privaatsusele“ alla. Tehisarusüsteemide A ja O on andmed. Mida rohkem ja kvaliteetsemaid andmeid on, seda paremini süsteem töötab. Paljud lahendused eeldavad sealjuures isikuandmete kasutamist. Isikuandmeid on võimalik väga kurjasti ära kasutada – ka tahtmatult –, mistõttu on oluline, et andmeid kogutaks ja kasutataks ning ligipääs nendele toimuks kooskõlas privaatsuspõhiõigusega.

Füüsilises maailmas teame hästi ja suudame jälgida, kust läheb õige ja vale piir. Me ei lähe pealt kaema teise inimese tualetitoiminguid ega suru kõrva vastu ust, kui teine arstile oma tervisevaegusi seletab. Digimaailma „mustas kastis“ on see kõik hoopis hägusam ning me ei pruugi arugi saada, kuhu ja kellele meid puudutav tundlik teave liigub ning mida sellega tehakse. Euroopa Liit on küll välja töötanud maailma eesrindlikema isikuandmete kaitse õigusakti, kuid sellega töö ei lõpe, muu hulgas põhjusel, et dünaamilises ja raskesti läbinähtavas tehisarumaailmas ei ole isikuandmete kaitsmise põhiväljakutse mitte niivõrd põhiõigustega kooskõlaliste regulatsioonide kehtestamine, kuivõrd nende tulemuslik jõustamine.

Kokkuvõtvalt, tehisaru ei ole miski, mida ludiitlikus vaimus põhimõtteliselt vastustada. Tehisarul on potentsiaal teha inimeste hüvanguks ära palju. Riigikohus on juba 2005. aastal e-valimiste kontekstis öelnud, et uute IT-lahenduste kasutuselevõtt on põhiseaduslikult legitiimne eesmärk. Teisalt on omal kohal ka ettevaatlikkus ja – kuivõrd tundmatu kartmine on inimesele igiomane – ka kartus. Tõsi, viimast peaks olema siiski mõõdukas annuses, nõnda et see ei oleks halvav, vaid lihtsalt suunaks asju põhjalikult läbi kaaluma ja nägema tervikpilti, nii plusse kui ka miinuseid.

Nii mõnigi erakond on kuulutanud, et tehisaru saab olema nende järgmiste Riigikogu valimiste programmis kesksel kohal. See on tervitatav, kuna tegu on teemaga, mida ei ole arukas ignoreerida. Kohandades vana trafaretti: kui sina ei tegele tehisaruga, tegeleb tehisaru sinuga. Küll on vaja, et poliitikute sõnumid ei jääks loosunglikuks „toetame!“ ja „edendame!“. Seadusandjal on põhiseaduslik kohustus hoolt kanda, et ajastut muutev tehnoloogiline areng ei tuleks konstitutsiooniliste õiguste ja tagatiste arvelt. Euroopa Liit on oma avangu teinud, võttes 2024. aastal vastu tehisarumääruse, ent see seab üldised regulatiivsed raamid ega saa liikmesriikide eest ära teha seda, mida nood peavad kohapeal tegema oma põhiseadustest tulenevalt.

2020. aastal kirjutasin riigihangete vaidlustuskomisjoni liikmena riigihangete korraldamiseks kasutatava portaali kohta, et selle tehnilised lahendused ei tohi hakata dikteerima, mil määral riigihangete seadus tegelikult kehtib. Riigihangete register ei ole nimelt õiguse allikas, vaid tarkvaraline lahendus hangete läbiviimise hõlbustamiseks. Sisult sama kehtib tehisarusüsteemide puhul. Tehisaru võib aidata asju paremini teha ja ka õigust rakendada, ent ta ei tohi õigust ise luua ega ümber kujundada. Vastasel juhul võib teoks saada paavst Leo XIV hoiatus: inimkonnal saab olema rohkem, samas olemata ise rohkem.

Arvamusartikkel ilmus esmalt Delfi arvamusportaalis 13.09.2026, “Vandeadvokaat hoiatab: tehisarulahendused võivad viia Eesti põhiseaduse rikkumiseni.”