Olla või mitte olla (Vabariigi Presidendi kandidaat)? – See on (õiguslik) küsimus!
Suvisel hapukurgihooajal on palavat diskussiooni tekitanud küsimus, kas õiguskantsler saab ametist lahkumata kandideerida Vabariigi Presidendi ametikohale. See küsimus ei puuduta mitte üksnes õiguskantslerit, vaid teoreetilisel tasemel ka teisi kõrgeid riigivõimu teostajaid (nt riigikontrolöri või riigikohtunikke).
Selles küsimuses on eri isikutel kardinaalselt lahknevad seisukohad. Eesti Ekspressis (05.08.2026) avaldatud endise õiguskantsleri Allar Jõksi hinnangu kohaselt ei nõua kehtiv õigus, et õiguskantsler peaks ametist tagasi astuma, kui ta kandideerib Vabariigi Presidendiks. Ta lisab, et Vabariigi Presidendi ametisse kandideerimine ei tähenda veel sellist sõltuvust Riigikogust, et õiguskantsler ei saa ametivastutust erapooletult täita.
Teisel seisukohal on Tallinna Ülikooli avaliku õiguse ja õigusteooria külalisprofessor Madis Ernits, kes leiab riigiõiguse blogis, et õiguskantsler ei saa ametis olles kandideerida Vabariigi Presidendiks. Tema hinnangul tekiks huvide ja rollide konflikt, sest õiguskantsler peaks järelevalvet teostama nende isikute üle, kes otsustavad, kas valida ta Vabariigi Presidendiks.
Selleks et üks hea õiguslik diskussioon ei läheks raisku, tasub lisada ka enda tagasihoidlik arvamus, et aidata leida selles küsimuses õiguslik tõde.
Põhiseaduse § 79 lg 3 kohaselt võib Vabariigi Presidendi kandidaadiks seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt nelikümmend aastat vana. Põhiseadus ei sea Vabariigi Presidendi kandidaadile teisi nõudeid, sh nõuet, et ta oleks oma eelnevast (nt kas siis riigikontrolöri, õiguskantsleri või kohtuniku) ametist tagasi astunud. Ka riigikontrolli seadus, õiguskantsleri seadus või kohtute seadus ei näe ette reeglit, et need ametikandjad peaksid Vabariigi Presidendi kandidaadiks nimetamise hetkel senisest ametist tagasi astuma.
Vabariigi Presidendi kandidaadiks olemine ei tähenda veel Vabariigi Presidendi ametisse astumist ega teise ameti ülesannete täitmist. Ametikohaga kaasas käivad õigused, kohustused ja vastutus ei teki isikul mitte ametisse valimise hetkel, vaid pärast Riigikogu ees volituste saamist (PS § 81). Kehtiv õigus näeb ette õigusliku tagajärje olukorra tarvis, kui teist ametit pidav isik astub Riigikogu ees Vabariigi Presidendi ametisse. Ametisse astumisega hakkavad kehtima Vabariigi Presidendi volitused ja lõpevad tema ülesanded kõigis teistes valitavates ja nimetatavates ametites (PS § 84). Seega hiljemalt ametisse astumise hetkel ei saa isik enam mingis muus (nt riigikontrolöri, õiguskantsleri või kohtuniku) kui Vabariigi Presidendi ametis olla. Üks isik ei asu seega täitma erinevaid ameteid korraga. Kas riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtuniku sõltumatuse nõudest (PS § 132, § 139 ja § 146) tuleneb kohustus astuda oma senisest ametist tagasi hiljemalt Vabariigi Presidendi kandidaadiks seadmise hetkel? Esmalt on sõltumatuse nõue isikule antud garantii, et ta saab täita seadusest tulenevaid ametiülesandeid teisest isikust/organist sõltumatult.
Ametikandja sõltumatuse nõuet ei peaks sisustama selliselt, et see kohustab isikut astuma senisest ametist tagasi, kui ta asub kandideerima teisele ametikohale. Teiseks, ka sõltumatuse nõuet tuleb hinnata sisuliselt. Üksnes kandideerimine Vabariigi Presidendiks ei tähenda veel sõltumatuse nõude rikkumist senises ametis. Küsimus on selles, kas Vabariigi Presidendi kandidaadiks olemise ajal annab isik poliitilisi valimislubadusi ning esitab konkreetseid poliitilisi seisukohti ja programme probleemides, mida ametisse kandideerijal tuleks samaaegselt lahendada ka olemasoleval (riigikontrolöri, õiguskantsleri või kohtuniku) ametikohal (nt toetuse saamiseks hindab konkreetse seaduse põhiseaduspäraseks või koostab meelepärase auditi). Kui Vabariigi Presidendiks kandideerimise ajal väljendatud seisukohad ei seondu senises ametis käsitletavate konkreetsete teemadega, siis puudub alus tõstatada sõltumatuse nõude rikkumise küsimust.
Teoreetiliselt, kui kohtuniku puhul peaks tekkima – tulenevalt kandideerimise ajal antud poliitilistest lubadustest või käitumisest – kahtlus tema sõltumatuses, siis on alust kaaluda tema taandamist kohtuasja lahendamisest. Kuigi riigikontrolöri ja õiguskantsleri ameti puhul seadus konkreetse küsimuse lahendamisel taandamise alust otsesõnu ette ei näe, ei peaks sellest järeldama kohustust astuda tagasi Vabariigi Presidendiks kandideerimise ajaks. Eeldatavasti säilitavad kõik need isikud professionaalsuse ka Vabariigi Presidendiks kandideerimise ajal, vältides poliitiliste seisukohtade võtmist ja selliste lubaduste andmist, mis võiksid seada nende senise ametisõltumatuse kahtluse alla. Tihtilugu tuleb nendel isikutel suhelda poliitikutega oma põhiülesande raames, lisaks nendes küsimustes, mis paratamatult seonduvad poliitika tegemisega (nt ametkonna eelarve koostamine) ja ka nendel juhtudel tuleb neil oma professionaalsus säilitada. Eeldada võib, et teise ameti kandja suudab ka Vabariigi Presidendiks kandideerimise ajal tajuda piiri, kus tema senine amet ei luba mingis (poliitilises) küsimuses seisukohta võtta. Isegi, kui isik peaks Vabariigi Presidendiks kandideerimise menetluses avaldama arvamust või andma lubaduse nt mõnes tema menetluses oleva asja kohta, siis puudutaks see üksnes konkreetse arvamuse, otsuse või seisukoha adekvaatsust.
Juhan Parts ei ole siinses kontekstis kõige parem näide. Tema otsustas toonase riigikontrolörina asuda tegelema aktiivse parteipoliitikaga ja anda valimistel poliitilisi lubadusi. Vabariigi President aga ei osale aktiivses parteipoliitikas ning Vabariigi Presidendi kandidaat ei anna sellisel kujul poliitilisi valimislubadusi kui isik, kes osaleb Riigikogu valimistel.
Lõpetuseks. Ka käesolev arvamus kinnitagu õiguses kulunud käibefraasi: seal, kus on kaks juristi, on kolm arvamust.